Varustus

  • VÕISTLUSPALL
    indiaca pall
    Kaal: 50-60 g
    Sulgede pikkus kinnituskohast ülespoole: 18-20 cm
    Padjakese läbimõõt: 7-8 cm
  • INDIACA VÕRK
    indiaca võrk
    Laius: 100 cm
    Pikkus: 650 cm
    Võrgusilm: 45×45mm
    Värv: roheline
  • VÕISTLUSPALLI SULED
    indiaca palli suled
  • LASTEPALL
    lastepall

Indiaca

Olemuselt ja mängu ülesehituselt sarnaneb indiaca võrkpalliga, kuid mängimisel kasutatakse traditsioonilise palli asemel spetsiaalset sulgedega varustatud indiacapalli. Erinevused on ka mängijate arvu, platsi mõõtmete, võrgu kõrguse jms osas. Mäng ise on võrkpallist dünaamilisem ja vaatemängulisem ning sobib hästi ka väga erineva vanuse, treenituse astme ning füüsiliste võimetega inimestele.

Mängu eesmärgiks on saata indiacapall määrustekohaselt üle võrgu nii, et see maanduks vastase väljakupoolel ning takistada palli maandumist oma väljaku poolel. Võistkond tohib palli lüüa kolm korda (lisaks puutele blokeerimisel), et saada pall vastase väljakule.

Pall pannakse mängu pallinguga: pallija lööb palli üle võrgu vastase väljakupoolele. Palli mängitakse seni, kuni see puudutab väljakut, mängija keha v.a käsi kuni õlgadeni, läheb “välja” või võistkond ei saada palli määrustepäraselt tagasi.

Võistkond, kes saavutab edu, saab indiacas nii punkti kui pallinguõiguse.

Ajalugu

Indiaca päris täpne vanus ei ole teada, kuid pärit on see sportmäng Lõuna-Ameerikast, kus seda mängisid Brasiilia indiaanlased, kes nimetasid mänguvahendit petekaks.

Euroopasse tõi indiaca Saksamaa Kölni Spordiülikooli õppejõud Karlhans Krohn, kes avastas selle spordiala enda jaoks Rio’s 1936.a. Saksamaa ongi indiaca arendamisel olnud juhtivaks riigiks tänase päevani. Kuigi Jaapanis on teadaolevalt üle miljoni mängija ja endiselt harrastatakse indiacat mängu sünnimaal Brasiilias ning ka USA-s, on ala arengu ja populaarsuse tõusu taga käesoleval ajal siiski Euroopa. Kõige aktiivsemalt tegeldakse sellega Saksamaal, populaarne on mäng ka Šveitsis, Luxembourgis, Austrias, Suurbritannias, Prantsusmaal, Slovakkias, Sloveenias ja muidugi Eestis.

Eestisse tõi indiaca Eesti Võimlemisliidu asepresident Viktor Saaron, kes tutvus selle mänguga 1996.a Šveitsis. Viktor Saaroni algatusel moodustati sama aasta sügisel Eesti esimene indiaca klubi ja 1997.a. kevadel korraldati esimesed Eesti karikavõistlused. Tänaseks on mäng levinud üle Eesti, tekkinud on hulgaliselt võistkondi ning mitmeid klubisid, mille baasil moodustati 1999. aasta maikuus ka Eesti Indiaca Liit.

Paljude juhuste ja isiklike kontaktide kokkulangemise tulemusel on indiaca arengut Eestis väga suuresti toetanud Elion. Elionis hakati indiacat viljelema 1997.a. suvel firma suvepäevadel. Spordiprogrammi raames tutvustas Spordiklubi Indiaca uut ja hiljuti maale toodud mängu, viis läbi tutvustava loengu ja näidistreeningu ning korraldas kohe esimesed võistlused. Neil suvepäevadel alanud kontaktid Eesti Telefoni ning Spordiklubi Indiaca vahel tõid indiaca mängijate ridadesse tõhusat juurdekasvu ning koos on spordiala ka aktiivselt populariseeritud.

Eesti Telefoni indiacamängijate tuumikust ning aktiivist sai alguse 1999. aastal Tartu Indiaca Klubi (TIK). TIK tegi ära väga palju tööd indiaca levitamisel, uute mängijate kaasamisel ning võistluste korraldamisel. Suuresti tänu Tartu Indiaca Klubi aktiivsele tegutsemisele leidis indiaca harrastamine laiemat toetuspinda just Lõuna-Eestis, kust võrsusid kõik Eesti tippvõistkonnad. Nüüd on, aga TIK-i eestvedajad moodustanud eraldi oma klubisid ning indiaca on levinud jõudsalt ka teistesse Eesti osadesse.

1999. aasta maikuus moodustasid Spordiklubi Indiaca, Eesti Telefoni Spordiklubi ja Tartu Indiaca Klubi Eesti Indiaca Liidu (EEIL), mille presidendiks valiti Ahto Orav Tartu Indiaca Klubist. Aegade jooksul on presidendid vahetunud. Liitu käekäiku on lisaks Ahto Oravale juhtinud ka Tarmo Kajandi ja Aigar Tarre. Tänaseks on liidu presidentiks valitud Tarmo Eres ning liitu kuulub hetkel 6 klubi.

Liit on ametlikult käivitanud Eesti indiaca meistrisarja ning oma egiidi alla korjanud seni korraldatud karikavõistlused. Võistluskalendrit muudavad pingelisemaks ning täiendavad mitmed klubide poolt korraldatavad ning juba traditsiooniks kujunenud auhinnavõistlused.

1997-1999. aastatel kestnud tõsise ettevalmistustöö tulemusena toimus EEIL juhtimisel 26. mail Berliinis Rahvusvahelise Indiaca Assotsiatsiooni (IIA) asutamiskongress. Eelnimetatud kongressil osalesid riigid, kus indiacal on juba arvestatavad traditsioonid ning arvukas harrastajaskond: Saksamaa, Šveits, Brasiilia, Jaapan, Slovakkia ning Eesti. Eesti delegatsiooni kuulusid Eesti Indiaca Liidu president Ahto Orav, peasekretär Erge Heido ja asepresident Viktor Saaron, kes valiti IIA presidendiks ja ühtlasi peasekretäriks. IIA ametlikesse organitesse valiti veel 2 eestlast: IIA revisjonikomisjoni esimeheks EEIL revident Riina Kirber ning tehnilise komitee liikmeks Jaak Israel EEIL tehnilisest komiteest. Kongress võttis vastu IIA põhikirja, milles fikseeriti peakorteri asukohaks Eesti. IIA asutamislepingu allkirjastamise pidulik tseremoonia otsustati korraldada tulevase peakorteri asukohamaal ning see leidis aset 30. mail 2000.a. Tallinna raekojas. EEIL korrektne töö rahvusvahelisel tasandil, entusiastlik tegevus indiaca propageerimisel ning Eesti sportlaste kõrgetasemeline esinemine olid põhjuseks, miks Rahvusvaheline Indiaca Assotsiatsioon usaldas 1. maailmameistrivõistluste korraldamise au Eestile.

Kuna tolle hetke tugevaimad Eesti võistkonnad tegutsesid Lõuna-Eestis, siis otsustati korraldada 1. maailmameistrivõistlused indiacas 17.-19. augustil 2001. a. Tartus, TÜ Spordihallis. Aastal 2002. toimus World Cup Saksamaal Leipzigis. Järgmine MM toimus Jaapanis 2004. aastal. Samuti on toimunud 2. Indiaca MK-võistlused. Toimumiskohaks oli jällegi Eesti, täpsemalt Viljandi, kolmas MK toimus taaskord Eestis 2010. aastal, sest Šveits loobus korraldamast. Vahepeale on mahtunud 2 suurvõistlust: 2008. aasta Luxembourgi MM ja 2009. aasta juunioride MK Eestis, Nõos. 2011. aastal toimus 3-ndad Juunioride MK Poolas ning 2013. täiskasvanute MM Saksamaa. 2014. aastal toimusi jällegi Juunioride MK Luxebourgis.
Viimased suurvõistlused toimusid 2015. aastal Jaapanis, Saitama City’s – täiskasvanute MK.
Järgmised võistlused, mis tulemas, on 2016. aastal Saksamaal toimuv Juunioride MK ning 2017. aastal Poolas toimuv täiskasvanute MM.

Eesti koondise ja klubide saavutused MM-il ja MK-el

2014 – Juunioride MK Luxemourgis: Alatskivi SK JUKU noorte(kuni 15) meeskond saavutas 1.koha ja noorte segavõistkond 3. koha. Juunioride Elioni SK Põlva meeskond(kuni 19) saavutas 4. koha ja juunioride segavõistkond saavutas 5. koha.

2013 – MM Saksamaal: seenioride naised ja segavõistkonnad võidavad kuldmedalid, põhiklassi segavõistkond ja seenioride meeskond saavad hõbedad, pronksmedalid võidavad põhiklassi meeskond ja naiskond

2010 – MK Tartus: Ülenurme GSK võitis kuldmedali nii nais-kui segavõistkondade arvestuses. Ülenurme GSK meeskond ja Elion SK segavõistkond võitsid pronkesmedali.

2009 – Juunioride MK Nõos: Juunioride võistkond Arlii/SK Nolcken võidab naiskondade arvetuses pronksmedali noorte SK Nõo võidab hõbemdali.

2008 – MM Luxembourgis: mehed võidavad pronksmedali, naiskond pronksmedal, segavõistkond hõbemedal.

2007 – Juunioride MK Saksamaal: SK Nolckeni naiskond ja segavõistkond võidavad pronksmedali.

2006 – MK Viljandis: Ülenurme GSK meeskond võidab hõbemedali, Elion SK Tartu naiskond hõbemedal, Audentese segavõistkond pronksmedal.

2004 – MM Jaapanis: Meeskond võidab hõbemedali, naiskond ja segavõistkond kuldmedali.

Mängureeglid

Ametlikud mängureeglid leiad siit